Arenenud helitööstuse poolt pakutavate rohkete võimaluste juures tekib paratamatult küsimus: milleks veel viiul? On ju võimalik imiteerida üsna originaalilähedaselt kõikvõimalike pillide tämbreid ja lasta muusikat arvutil maha mängida. Sellele vaatamata on teatud seltskond inimesi, kes käivad klassikalise ja/või džässmuusika kontsertidel. Ja mis neid sinna meelitab? On see eriline hingus ja emotsioonid, mida saavad tekitada ainult naturaalpillid? Ja miks ei ole arvuti, süntesaator või ka elektriviiul ikkagi suutnud seljatada seda lihtsat puidust karbikest?

Mis on nii erilist ühes meistri tehtud pillis? Miks räägitakse vanadest "prantslastest", "sakslastest" ja ennekõike "itaallastest" kui mingitest müstilistest ja reliikviataolistest esemetest?

Alles viimaste aastakümnete jooksul on hakatud aru saama, kuidas viiul "töötab" ja kuidas tekib heale instrumendile omane tämber. Ulatuslike teaduslike uuringute käigus, mis hõlmasid laborikatseid, materjaliuuringuid, laserfotograafiat ja mõistagi rohkelt inimtööd, on pilliehituselt kadumas müstikaloor.

Kuidas suutsid kuldajastu (16.-18.saj.) pillimeistrid ehitada oma pille ilma arvutite, mikroskoopide, laserite, mikrofonideta? Ja veel milliste tulemustega! Ei leidu vist pillimeest, kes ei ihaldaks endale Stradivarit või Guarnerit. Tundub juhusena, et vaatamata kesistele tehnilistele vahenditele ja vähestele teadmistele tegid vanad meistrid (tõsi, mitte igaüks) pille, mille eest tänapäeval makstakse miljoneid.

Ehk oli tolleaegsetele inimestele abiks peenem tunnetus ja avaram maailmapilt. Vihjeid sellele võib leida kasvõi vanadest lakiretseptidest, kus soovitatakse linaõli pleegitada augustikuise, Lõvi tähtkujust tõusva päikese valguses, kuna see lihtsalt on hea. Kaasaegsele inimesele võib selline seletus tunduda lapsikuna või isegi jampsina. Kuid milleks oli tollasele inimesele vaja keerukaid põhjendusi? Ja kas neid ongi võimalik paberile panna? Hea on hea - väga konkreetne ja ühemõtteline!

Rahvapärimustes räägitakse metsahaldjatest, maa-, õhu- ja vetevaimudest, olenditest, kes meile on väljamõeldis ja fantaasia. Oli see meie esiisade püüd seletada loodusnähtusi, millest nad aru ei saanud? Või oleme hoopis meie liiga tuimad, et mõista tõsiasju, mis jäävad väljapoole füüsilist. Võib-olla oleme minetanud oskuse tajuda ja ära kasutada arvutuid olendeid, kes meid igal sammul ümbritsevad? Kas tasub kiirustada ja endale rusikatega vastu rinda tagudes riisuda saladuseloor peentelt kunstidelt?

Minu arvates jääb pill ikkagi meistri olemuse kehastuseks, kajastades tema mõtte- ja hingemaailma. Et saavutada samasugust tulemust, peaksime vist pöörduma esoteerika poole?

 Indrek Olt

a

c

e

g

i

k

m

o

r

t

v

b

d

f

h

j

l

n

p

s

u

w